Selle blogi lähiaja viimane postitus, sest olen tagasi Eestimaal. Küllap tuleb siia hiljem lisa, et blogi esialgne mõte – põhjamaa elust-olust inglise keeles kirjutada – jätkuda saaks. Aga kunagi hiljem siis…

Eilne reis ei olnud just parim – mulle ikka ei meeldi need paganama suured laevad Hel-Tln liinil. Laev oli tõesti rahvast pungil (pole ammu nii paljusid reisijaid näinud) ja see kirju loomaaed oli kohutavalt lärmakas ja tobe. Justnagu viibid kolmetunnises vaakumis, kus kehtivad mingid teistsugused sotsiaalsed reeglid… Nii tekkiski võrdlus, et lennuk on tsiviliseeritud ja laev on palagan. Eh, aga samas olen lennanud vaid “väikeste lennukitega”, mitte gigamegahüperalustega mitmesaja inimesega. Aga siiski on lennukis tunduvalt vähem liikumisruumi, inimesed on rohkem omaette ja rahulikumad. Laeval on seda ruumi möliseda palju-palju rohkem.

Aga kodus on hea olla, nagu ikka. Leivalõhn ja õhtune rattasõit randa (kusjuures huvitav on see, et kui varemalt Pärnus elasin, siis ei olnud rand üldse mu huvide keskpunktis, aga iga kord, kui pikemalt ära olles koju jõuan, on vaja sealt läbi käia…)!

Hetkelugu: Scandinavian Music Group – Kaikki nuoret tyypit

Ristpisteline blogipost ka Stseeni-blogisse.

…ja näen juba täitsa hea välja! Õigemini siis foto vanematele, et ära tunneksid

Tänaon üks õite meeldiv päev, mis siis, et eksamid/arvestused üksteise kukil on.

Kell on hetkel puoli yksi ja ma olen juba umbes kaheksa kilomeetrit kõndinud. Varahommikul kooli soome keele eksamit tegema (üsna lihtne ja loogiline, aga ilmselgelt on mul teiste ees eelis). Siis linna uut kohvrikest soetama, raamatuid ära viima ja vajaliku kohvilonksuga kurku karastama. Seejärel jälle tagasi kooli suulist osa vastama (no see oli ikka erittäin helppo!). Nüüd jalutasin koju (ilm on meeletult kaunis, kõik linnud siristavad ja päike küttis naha nii kuumaks, et pidin mantli seljast ajama).

Praegu on mõned tunnid vaba aega, et pakkimine lõpetada, õhtuks kook valmis meisterdada ja siis jälle kooli põrutada, et praktika aruanne ette kanda. Pärast seda kiiruga tagasi Roninmäkile, et saaks ärasaatmist alustada.

Kokku kavatsen kõndida umbkaudu 22 kilomeetrit

Mutta huomenna mä tulen kotiin! Tosi kiva!!

Täna on kohe säherdune päev, kus pea igal minutil on miskit, mida tahaks öelda ja kellegagi jagada, näidata, näidata, näidata! Niimoodi siis hunnik tükk-tükilt suuremaks kasvab, kõik  mingisuguse äraoleva mõnusa heaoluga timmitud…

No vot, mida üks hää nädalavahetus teha võib. Reede algas mitmetunnise sõiduga bussis, mis äärest ääreni vahvuseid täis – nimelt reisisin koos Jyväskylä üliõpilasteatriga. No vai, kus need on alles tüübid! Soome lori- ja poplaulukoolituste ning humoorikate “raadiosaadete” saatel jõudsime Joensuusse, kus sombusele ilmale vaatama kohe pido pihta hakkas (õigemini jätkus). Ma läksin küll kohe etendusi vaatama, et saaks selle lühikese aja jooksul mingisugusegi pildi Soome tudengiteatrist. Pilt on selgem ja tuttavlik. Täpsemalt kirjutan teatriblogis. Päeva lõpus hotellis voodikoht kindlustatud ja ühe tüübiga, kes eesti keelt mõikas (Tartuski elanud-töötanud) juttu aetud, suundusime lõppeks väga lustliku seltskonnaga festivalipeole. Võrrelda ei taha, aga teen seda siiski – meie TTPl on ägedamad peod! See-eest seltskond on ikka niivõrd sarnane ja kavereid esitanud kahe mehe koosseis igati väärt muusikaline väärtus omaette. Rääkisin nii paljude inimestega, kellest pooled olid Jyvä inimesed. Hääd meelt tegi teadmine, et nad kõik mu “Tuonpuoli” arvamust lugenud olid ja see neile meeldis. Veel sai üht koma teist tulevikust ja üleüldiselt tudengiteatrist räägitud Jaakko ja Pekka ning peakorraldaja Päiviga. Ideedepungakesi ja muud vajalikku kõrva taha pandud, naasin hotelli, kus veel mitme tunni jooksul sai koridoris igasuguseid normaalseid ja veidraid asju tehtud!

Hommikul suundusin veel viimasele etendusele, pärast mida istusin rongile, et end viis tundi hiljem ja ühe bangladoorlase võrra rikkamana Tampere lörtsivihmas kõigepealt vale teatri juurde jalutada, aga lõpuks ikka oma viljandi tüüpide Karamazovile jõuda. Ai, muhedust ja küllastavat energiat. Igati vajalik õhtu ja öö, et need viimased kolm päeva veel siin veeta!

Täna jõudsin läbi kestva lörtsi tagasi koju, et läbisegi soome ja eesti muusikat kuulata, viimast korda poes käia, kõige tulisemas saunas käia ja nüüd mõelda, et oh oh oh, elu on ilus!

Hetkelugu: Anna Puu – Melankolian riemut

Üsnagi tavapärasel kombel hüppas kevade puhul üks kerge külmetus kraesse ja on nüüd mõned päevad mind sõrmega torkinud. Eh, va kevad!

Siiski on niivõrd palju paremaks läinud, et juba kuulen rohkem kui 90%, ainult maitse- ja haistmismeel on veel poolikud. Kuna silmavaatega on kõik korras (kui prillid ette panna), siis mis muud kui teatrisse! Ega maitset ja lõhna ei peagi teatris kasutama väga, nii et sobib

Täna ja homme päeval Joensuus Soome tudengite teatrifestival ja homme õhtul Tamperes Smedsi ja Viljandi teatrikate Karamazovi teemad (mida näeb ka teisipäeval,20.aprillil kell 19 (edit:) KANUTIS, pilet 25.-, minge kindlasti!!)

Hoi, reisule!!

Jah, kevad on ka siin käes! 12.aprill, Kärkistensalmis

1. Kell kuus ärkamine, puhanuna ja värskena!

2. Autolükkamise tagajärjel mutta kukkumine!

3. “Värsked” marjad ehk eelmise suve külmutatud maasikad ja sõstrad pannkookidel!

4. Maffia-mängu geniaalne juhtimine!

5. Esimese selle aasta liblika (kirju) nägemine!

6. Kaja silla all ja lutsuvise (neli ringi)!

7. Kaks mmõnusat blogiposti.

8. Saun, 12 minuti pärast!

Olen viimase paari nädala jooksul korduvalt pidanud laenama oma pastakaid ja pabereid, sest inimestel lihtsalt ei ole neid! Kui veider, vähemalt minu jaoks… Eriti veel moeldes sellele, et enamjaolt on laenajad olnud tudengid-opilased! Samas kasutan isegi palju läpparit ja muud seesugust tehnoloogilist, kus pliiatsil-paberil mingit erilist vajadust ei ole. Minu jaoks on elementaarne, et needki tarbeesemed tee mu kotti leiavad. Igasugu nutitelefonid ja muud kaasaskantavad klaviatuurid-ekraanid on vist tavalise kirjutamise igati minetanud.  Ah, aga mul ju ei ole nutitelefoni ja see, mis on, seda kasutan ikka rohkem helistamiseks, kui märkmete tegemiseks.

Lisaks sellele on inimeste käekirjad muutunud loetamatuteks, sh endal. Pean rohkem käsikirja harjutama!!

Kuidas sinul – pastakas kotis ja käekiri hea? Käsi krampi ei lähe, kui pliiatsit kauem käes hoiad?

Näe, eestlased jalutavad akna alt mööda ja päike tuli välja.

–

Eile käisin üle pika aja peol, sest pidutsemine on ju kõikide arusaamade kohaselt ühe erasmuslase põhitegevus. Mina olen selles suhtes üks ääretult halb näide, sest lihtsalt ei tõmba, noh! Samas peaks ju “kultuurilised” tähtsündmused siiski är’ proovima. Seni olen olnud Jyvä erasmuslaste ühel legendil, M-maja peol, käinud, aga nagu viidatud postist lugeda võib, ei olnud seegi miski imeloom. Eilne peosari kannab nime Stammtisch (sks k: korrapärane kokkusaamine), mis toimub kord umbes nelja nädala tagant ja on alati mingisuguse kindla stiiliga. Viimati oli vist toogapidu. No comments on that. Eile aga siis Bollywood. Kuna minu jaoks on oluline tantsimine ja sellega seoses ka hea muusika, mille järgi tantsida, siis mõtlesin, et miks mitte! Midagi väga bollywoodilikku peale oma truude pükste ja väga roheliste silmade) ma selga ei sobitanudki, aga vähemalt teadsin, et tantsida on mugav. Pärast umbes tunniajast jalgsimatka jõudsimegi peopaika (linna teises otsas asuva üliõpilaslinnaku resto). Rahvast oli väga-väga vähe (50 inimest ehk) ja muusika oli väga-väga halb, mis tähendas ka seda, et see polnud india muusika. Või äkki mul on stiililine segadus ja 2/3 tümtümmi, iga seitsmes Slumdog’i vist kõige tuntum lugu ja siis veel mingisugune imelik väga halb reggaepop ongi Bollywood… AÖÄÜ? Kui on stiilipidu, siis olgu ikka stiilne! Ma ei tea, kas Viljandi on mind pisut ses suhtes ära rikkunud, et natukenegi nähakse vaeva. Ah, ja parima kostüümi auhinnad said tüdruk, kes kandis kõhutantsija kostüümi ja grupp nimega Hare Krishna. Mitte, et nad poleks stiilsed olnud, nad olid ühed parimad kohalolnutest, kui välja arvata paar päriselt Indiast pärit tüüpi

Aga üldiselt oli ikka meeletult igav. Lihtsalt, ma ei leia, et ühe peo teeb stiilipeoks asjaolu, et sellel on niisugune nimi, paar enam-vähem sobilikku muusikapala ja mitte mingeid dekoratsioone… Noh, et kui inimesed end silmini täis joovad, siis nagunii vahet pole või?! Jeebuse marjad!!!

Muidu oli armas vaatepilt, kuis kõik need kohal olnud india tüübid koos laua taga istusid, kõigil ninade eest A le Coq Premium või Special!!! (sest muud õlled on siin ju pisikesed 0,3-liitrised

Vastus: liiga palju!

Kuna ostsin endale Estraveli ja Rimi kampaania käigus odavaid laevapileteid Helsinki-Tallinn marsruudil otsustati mind nüüd tolle esimese uudiskirja listi panna. Tore on! Või siis tegelikult mitte. Ma lihtsalt ei armasta eriti mingeid uudiskirju, kui ma pole nendega isiklikult liitunud (st läinud nende kodulehel, klikkinud liitu uudiskirjaga vmt).

Klõpsisin siis kirja manuses olevale lingile, mis lubas listist lahkuda. Nagu ikka, hüppas lahti uus aken. Selle asemel, et lihtsalt lugeda teksti “Oled _________ uudiskirjast kustutatud blah-blah-blah” (normaalne ja kiire lahendus=1 klikk, teine variant on oma meiliaadress sisestamine=1 klikk+kaks klahvivajutust), leidsin ridu ja ridu teksti - lehe nimeks Estraveli meililist. Tore on! Või siis ka mitte.

Kerisin lehe allosa, kus link meililistist lahkumine. Klikin sellel. Ohoo! Ongi too teine väli, mis lubab aadressi trükkida ja siis veel mingi rippmenüü valikutega missugusest uudiskirja variandist ma lahkuda tahan… Eee??? Ausalt, ma isegi ei süüvinud selle firma uudiskirja ja kuigi valik on lihtne (eesti keel, vene keel, HTML-versioon või tekstiformaat piltideta), on see siiski arusaamatu. Kui ma enam eestikeelset HTMLi ei taha, kas see tähendab, et eestikeelset tekstiformaati saadavad nad ikka? Kui ka sellest olen end lahti ütelnud, siis hakkavad venekeelset saatma???

Okei. Pole hullu. Täitsin väljad ja klikkisin Eemalda (klikke kirja avamisest: 3). Mõtlesin rahulolevalt, et saab uuesti töö juurde naasta, kui aga… Avanes uus leht, mis teatas, et kahju, et lahkute (vmt), aga no me pole veel kindlad, kas tahate lahkuda meie niiiiiii toredast blah-blah-blah reisifirma uudiskirjast, et me saadame teie meilile veel KINNITUSKIRJA ka. =)(/&%(&¤#¤&%(

Kiri saabus kohe. Vahetasin tabi (+1). Avasin kirja (+1). Klikkisin lingil (+1). Uus aken teatas, et olen tõesti-tõesti Estraveli listist lahkunud, aga KUI MA TAHAN, siis siin on LINK sellega UUESTI LIITUMISEKS. Olgu, ma tean, see on standard, aga siiski, ma palun…

Panin häiriva akna kinni. Vaatasin postkasti. Oi, näe!!! Uus kiri! Kelllelt? Estraveli meililistilt muidugi. Mida ütles?

Jesver, kui vahva, et mulle jäi nüüd mulje, et ma olen loll. Sest ega ma ju ei saanud aru, et pärast teadlikku otsust nende (kutsumata) uudiskirja nähes, pärast üheksat klikki, pärast mitmekordset tabi-vahetust ning umbes minut-pooleteise pikkust ilmasjatut aega nende kodulehel vastavasisulisi teateid lugedes, olen ma nõustunud uudiskirja saamisest loobuma. Ilmselgelt on vaja kinnitada. Gaaaaaahh!!

Muidugi, nüüd ma olen veetnud veel umbes 15 minutit, et end rohkem ärritada ja sel teemal kirjutada, aga ausalt – mul on hea meel seda teha. Kui tüütu saab üldse olla? Nagu juba eelpool mainitud, saab antud tüütuse (mina)/uskumatu uudiskirja kurbliku kastreerimise (autoripoolne hinnang firma tunnetele) lahendada ühe klikiga. ÜHE, mitte üheksa.

Mis on sinu klikikannatuse limiit?