Ignorantsus kuubis
February 4, 2010 
Kui inimene, kes ise ei joo Coca-Cola tuntumaid produkte, aga väidab siiski, et need pole kahjulikud ning on maitsvad (ok, maitse asi) ja siis räägib mulle loo sellest, kuidas tema 8-aastane nõbu on võimeline jooma 1,5-liitrise eelmainitud karastusjoogi 20 minuti jooksul, pärast mida muudab ta “hüperaktiivseks, noh nagu ping-pong pall”, siis kui ignorantne see inimene olla saab???
Põhi vs lõuna
Üsna humoorikas ja samas ülevaatlik on elada koos lõunamaalasega (Ungari), kes alatasa imestab soomlaste tegemiste üle.
- inimesed istuvad üksinda toas ja sotsialiseeruvad vähem,
- inimesed söövad palju,
- magatakse kauem (põhjendus, et on pime, ei aidanud),
- inimesed õpivad üksinda,
- inimesed ei jää kangest alkoholist purju.
… ja nii edasi.
Ma ei tea, minu arust normaalne ju 
Homme on täispikk koolipäev ehk kuus tundi loenguid. Peamine teema – soome keel ja kultuur. Igal kolmapäeval. Ootused? Puuduvad, sest ees ootab Finnish 1, mis tähendab tähestiku hääldamist ja numbreid 1-10. Seda kolme tunni jooksul. Kiva?!
Hetkelugu: Justin Nozuka – Golden Train
Ma ei saa aru, kuidas inimesed, kes õpivad informaatikat, ei oska kasutada Google Maps’i! Arhh…
Hetkelugu: Owl City – Fireflies
Pildikesi via Coline
The school, Alkio-Opisto building. Most of the Erasmus of our group is present.
Kool, Alkio-Opisto maja. Maja ees näha pea kõik meie erasmuslased.
Obviously, sauna is everywhere. Like in the school
Iseenesest mõistetavalt on saun siin igal pool. Ka koolis.
YLE TV News.
YLE-tele uudistesaates
The short-cut forest road we take to get to the bus stop in the mornings.
Otsetee läbi metsa igal hommikul bussipeatusesse.
But the mornings are getting brighter as the Sun shows up earlier. That’s around 9am 21st January.
Valgemad hommikud – 21. jaanuar umbes kell üheksa.
Yes, yes, knitting is also quite the thing to do. This is me being a teacher! He-he!
Kudumistund. Mina kudumisõpetajana!?? Heh!
The general view of everything.
Põhiline silmailu igal pool.
Esimene õpetlik koolipäev
Täna juhtus selline asi, et esimest korda nende paari nädala jooksul oli tegemist kaasahaarava ja uute ideedega loenguga! Varem on ikka üht-teist sellest räägitud, millega juba kursis oldud, kuigi kordamine on tarkuse ema ja eksami eduka läbimise vanaema 
Loenguks on meil jätkuvalt (veel viimast nädalat) projektijuhtimine. Täna ja homme on külalislektoriks Juha JAMKi ülikoolist. Rääkisime (just nimelt diskuteerisime, traditsioonilist loengut oli vähe) aspektidest kaasaegses rahvusvahelises juhtimises (Aspects of modern international management). Muidugi, alustasime ikka sellest vanast ja heast – mis teeb juhtimise raskeks, missugune on hea/halb juht jne, aga kõike seda väga asjalikult, praktiliselt ning mida enam minuteid möödunud, seda täpsemaks kõik muutus. Esimesed harjutused toetasid viimaseid fakte ning tõestasid nii mõndagi. Huvitavatest teemadest kõnelesime megatrendidest 2000. aastatel, alanud kümnendil ning tulevastel kümnenditel, analüüsisime, kuidas see meid kui tulevasi juhte/korraldajaid mõjutab ning mismoodi peaksime arvestame erinevate rahvuste kultuuridega organisatsioonikäitumises. Lisaks veel PESTEL-analüüs ning oma riigi tüüpiliste organisatsioonide analüüs või stereotüüpide märkimine. Kusjuures märkimisväärselt keeruline oli seda viimast teha, sest üht kindlat ju ei saa eeskujuks võtta. Põhinesin siis oma analüüsi (okei, polnud teab mis analüüs, pidime lihtsalt vaatama, missugustesse aksidesse enim sobib) minule esimese hoobiga pähe tulnud eestlaste tööeetikast vmt… niisiis on minu jaoks üks keskmine traditsiooniline Eesti firma tugevalt hierarhiline ja ülesannetele/tulemustele suunitletud.
Õnneks ei pea homme jälle missioonist, visioonist ja strateegiast kuulama, vaid räägime hoopis meeskonnajuhtimise näpunäidetest ning praktikast. Missioon ja visioon on natuke väsitavad teemad, kui neist kogu aeg kuuled.
Õppida on hea!
Meemekesekene
Vasta küsimustele ja anna teatepulk meemi näol edasi neljale inimesele. On soovitav neile, kellele meemi edasi annad, blogisse teatada. Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis.
Meemi võib ka ilma teatepulgata teha, kopeeri julgesti ja räägi kõik ära . Mäleta ainult linkida algallikas!
Kirjuta, kus olid Sina kui…
( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui …)
1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Eksistentsiaalses udus, teeviida juures: oota veel 19 aastat!
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Eksistentsiaalses udus, paremat kätt kolmanda puu otsas. Ilmselt ootasin, millal mu vanemad otsustavad abielluda…
3. Tšernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
Eksistentsiaalses udus, plahvatusest väga kaugel.
4. Balti kett 23.8. 1989
Pärnu kodus, tatsasin aias ringi ja nuusutasin lilli.
5. Estonia uppus 28.9.1994
Magasin kodus, aga hommikut mäletan selgesti, sest 1. klassi juntsuna edastas meile kurva uudise klassijuhataja. Mäletan üüratut kurbust ja leinaseisakut.
6. Diana suri 31.8. 1997
Oma koduaias, majatrepi juures. Askeldasime vist vanaemaga niisama aias, ja siis ta ütles, et näed, pidid olema pulma- aga on matusekellad.
7. saabus aasta 2000
Oma kodutänaval taevast imetlemas ning kõikidele naabritele õnne soovimas!
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Olin just koolist jõudnud ja lesisin ema-isa voodil, kui vend netist lugedes teatas, et mingi jamps on. Õhtu otsa kükitasime raadio kõrval.
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Edinburghis Šotimaal. Tulime Wesiga just tema lahkumisõhtult ja otsustasime paar kebabi kodulähedasest kiirtoidukast võtta. Jäime sinna paariks tunniks suu ammuli telekat vahtima ja inimeste reaktsioone jälgima.
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Helsingi toomkirikus toimunud kontsert Haiti ohvrite toetuseks.
Ühikapidu ehk mis imeloom see veel on?
Laupäeva õhtul toimus meie ühikapargi M-talo’s selle aasta esimene pidu. Täpsemalt muidugi Erasmuse pidu, sest peaaegu kõik Roninmäki elanikud on erasmuslased…
Ilmselgelt olen ühikas mitte elades jäänud ilma nii mõnestki nähtusest, kuigi ega mul selle üle väga suur kahju ka pole.
Noh, tegelikult kõige suurem üllataja oligi peokoht ehk see maja. Tegemist on täiesti tavalise kortermaja-stiilis ühikaga – 6 korrust, igal korrusel neli korterit, kus sees 2-3 elanikku. Lift, trepikoda väänleb ülespoole üsna kitsaste koridoridega, allkorrusel on veel saun, pesula ja mingi ühisruum. Eeldasin, et pidu on seal ühisruumis… No ei! Pidu toimus põhimõtteliselt igal korrusel, koridorides… Ja nendes korterites, mille uksed avatud (lukus olid vist vaid paar tükki). Kõige menukamad korrused olid 3. ja 4. – koridorides, ukseavades ja treppide peal u 200 inimest. Täiesti müstiline vaatepilt. Üks Lõuna-Dakota tüüp ütles, et peo lõppedes ripuvad inimesed üle käsipuude alla. Ma niikauaks igaks juhuks ei jäänud…
Muidu oli pidu nagu pidu ikka – plärtsuv muusika, hästi palju uusi inimesi ja õllemüügikohad (1.20 väike purk Lapin Kultat või Olvit, 20 senti läks Haiti abiks). Mitte midagi polnud vahepeal kuulda, mida räägiti, aga see-eest oli lõbus. Suurem osa riietusid musta (vanad olijad) ja siis mõned lollikesed valgesse (meie, uued). Absoluutselt igaühele pidi seletama, kust pärit oled, mida teed jne ehk klassikalised 5 küsimust. Samas leidsin sel moel mitmeid huvitavaid inimesi ja lausa kaks eestlast! Kristo ja Margit. Polegi ainus imeloom siin, nii tore. Eesti keeles oli veider rääkida, aga harjutamine teeb meistriks.
Pilte mul muidugi ei ole, sest kaamerat pole, nii et peate kogu krempli ettekujutamiseks kasutama oma mandunud fantaasiat, mis liigsest kila-kola vaatamisest on tuimaks muutunud. Edu!
p.s – teate, kui palju vaba aega on, kui peamised ajakulutajad netis ära kaotada. Kustutasin nädalake tagasi oma FB konto ära… Nädalavahel lugesin kaks raamatut läbi ja tegin natuke koolitööd, mille tähtaeg on aprillis ja juunis.
p.p.s – sel nädalal on kooli vaja jõuda täna ja homme. Kolmapäev ja neljapäev on vabad, reedel lähen praktikakohta kolima.
Kuus aastat hiljem ehk sama lugu
Loengute asemel olime täna hoopis Jyväs, külastasime Keskisuomalaiseni ajalehte ning YLE tele- ja raadiomaja. Muidugi, rohkem kui pool juttu oli ikka soome keeles, nii et meil oli vahepeal täitsa igav. Ajalehed, tele ja raadio mitte üheski riigis üksteisest drastiliselt ei erine… Infotöötlus- ja brändimasinad kõik.
Ajalehetoimetuses oli jälle kõige mõnusam. Esiteks sai teed ja hommikusööki (elementaarsus ennekõike, kui inimesed juba kella kümneks !! välja aetakse, heh!), teiseks näidati visuaalselt hästi lahendatud lühifilmi infoühiskonnast ja paberlehtede (täpsemalt Keskisuomalaiseni) olulisusest, kolmandaks räägiti normaalset juttu ja meie esitasime arukaid küsimusi. Üleval on ka püsinäitus kohalikust kunstist – eksponaate palju ning erinevaid (nii aastakümnete tagune kui ka modernne).
YLE jaam näeb välja suhteliselt tähtis (tähtsaks tehtud). Raadios oli pisut jama, ma ei viitsinud saatejuhi juttu kuulata ja vaatasin hoopis Soome suusameistrivõistlusi, näidati naiste sprindi eelsõite vist. Aa, Soomes maksab välismaise loo ettemängimine 30 eurot, kodumaise taks on kolm korda väiksem!
Väga pikalt läks muidugi uudistelauas, kus me kõik saime ikka diktoritoolil istuda, sinise kanga ja tekstilugemisega mässata, tänaõhtuseid uudiseid 6 tundi varem näha (see hävituslennuki allakukkumine oli peauudis) ja jäähokilaual mängida (neil on nimelt kaamerate kõrval see mängulaud. No nagu jalgpalli omagi). Tegin prantslastele pähe, ainult et ühe soomlase abiga. 5. veebruari matš JYPi ja KalPa vahel tõotab tulla huvitav, mis sest, et hokist ööd ega mütsigi ei jaga.
Pärast rääkisime veel kõva 45 minutit Suomi Expressi naissaatejuhiga. Tegemist on kolmapäevaõhtuse saatega a la Ringvaade-Pealtnägija-Võsareporter. Ekraanile pääsevad ‘tavalised inimesed’. Saatel on vist mingi suur järgimine, neil on isegi oma postkaardid, fännklubi ja muu sihuke kraam. Mõned lõbusad saateklipid on neil näiteks Kiitos! ehk inimesed saavad toimetusse saata postkaardi-tänudiplomi (loomulikult saate logo ja saatejuhtide nägudega), kui soovivad kedagi millegi eest tänada. Teine formaadijupike on aga ärritus ehk kui sulle midagi ei meeldi, antakse sulle minut eetriaega, et asi südamelt rääkida. Meile kui “rahvusvahelistele vaatlejatele Soome ühiskonnas” käidi intensiivselt peale, et me midagi märkaks. Võimalik, et lähengi. Heh!
Pärast sai veel kaltsukates möllata ja hokimatši piletid ära osta.
Ja nüüd siis, pool tundi tagasi, leidis Merli ühe analüüsi/uuringu, mis koostatud meie 11. klassi meediaklassi ekskursioonist pealinna meediamogulite (tele, raadio, toimetused) juurde. Mäluvärskendus. Ausalt – ei keskaõpilased ega ülikoolitudengid oma huvide, tähelepanu koondamise ning küsimuste osas väga ei erine. Süüa tahtsime ka kogu aeg
Homme on M-talos (põhipeoühikas) uute ja vanade Erasmuste pidu. Tundub, et täna on soojendus. Mingid tüübid harjutavad akna all fraase alates I love you’st kuni Mina rakastaan sinua’ni. Ainuke iva (=jyvä soome keeles!) on selles, et nad ainult kahes keeles räägivadki, mõlemal raske hispaania aktsent juures.
Inimesed mõlemal pool ja erinevates riikides
Täna esitlesid kõik kultuurikorralduse Erasmuslased oma ülikoole ning riike. Minu oma oli päris okei, ma arvan… Kindlasti oli see üks kompaktsemaid, sest prantslaseid oli viis ning igaüks rääkis palju, (ootamatu lisandus) hispaanlane rääkis ainult ülikoolist, aga 40 minutit, seal juures väga kehva presentatsiooniga (miks inimesed ei oska teha visuaalselt nähtavaid powerpointe? Antud juhul oli igal slaidil palju (pisikest) teksti ja foto. Kogu kremplist nägin heal juhul pealkirja ning videot, kus üliõpilane ajas taga valgesse jänesekostüümi riietunud teist üliõpilast…) No ja Bulgaaria esitlus oli ka hea, sihuke mõnusalt lühike ja ülevaatlik, ainult kahjuks on ta aktsent natuke liiga raskesti mõistetav…
Tänase õhtu veetsin aga teatris. Käisin vaatamas Jyväskylä üliõpilasteatri (kes tuleb ka 8. TTPle!!) esietendust “Tuonpuoli”, mille kohta kirjutasin just nüüdsama ka mõned read mõtteid.
Ilm on siin ikka jõle külm mõnikord, nagu näiteks täna. Taevast sajab alla ainult sätendavat puru, mida pole tunda, aga näha küll (kogu õhk sädeleb ja liigub!). Vera küsis koju kõndides, et millal soojaks (parandasin, et soojemaks) läheb – vastuse peale (võib-olla aprilli lõpus) tõmbas nina kirtsu ja küsis, et kas metsas ohtlik pole (st kas seal karusid ja hunte on).
Homme jälle kooli pole, aga see-eest müttame Kesk-Soome raadios ja ajalehetoimetuses ringi. Öösel on miskine rokifestival, kuhu ma ei viitsi minna, sest see on kaugel (Korpilahti ehk seal kus kool asub) ning ausalt öeldes kohalikud rokipundid on ära tüüdanud juba ammu. Muus osas on aeg jõle kiirelt läinud, sest järgmine nädal on viimane õppenädal ja siis juba praktikale!!
Tänapäevane duellikutse- ja vastus
Mu armsad prantsuse poisid Q. ja Maw loopisid täna üle piljardilaua kinnast, mille peale mina teatasin, et nüüd oleks vaja duellile minna. Ma prantsuse kombeid veel nii palju ei tunne, aga relvad valis üks osapool ja täna õhtul nad siis üksteisele vastu astuvad… arvutimängus Heroes 3. Nii palju siis mu soovist näha musketäärlikke lehvivaid sulgi kübarail, pareerimisi ja solvanguid prantsuse keeles (noh, neid kuuleb tegelikult igapäevaselt). Mehed! *pööritab silmi*
Muus osas on täna kavas jälle üks Eestit tutvustav presentatsioon valmis klopsida… Welcome to ja nii edasi. Võimalik, et lasen teil ka näha
p.s – plaanis oli päeval klõpsitud pilte ka üles toppida, aga mu arvuti ei taha enam Bluetoothi tunnistada, nii et hetkel jääb ära.
