Täna on kohe säherdune päev, kus pea igal minutil on miskit, mida tahaks öelda ja kellegagi jagada, näidata, näidata, näidata! Niimoodi siis hunnik tükk-tükilt suuremaks kasvab, kõik mingisuguse äraoleva mõnusa heaoluga timmitud…
No vot, mida üks hää nädalavahetus teha võib. Reede algas mitmetunnise sõiduga bussis, mis äärest ääreni vahvuseid täis – nimelt reisisin koos Jyväskylä üliõpilasteatriga. No vai, kus need on alles tüübid! Soome lori- ja poplaulukoolituste ning humoorikate “raadiosaadete” saatel jõudsime Joensuusse, kus sombusele ilmale vaatama kohe pido pihta hakkas (õigemini jätkus). Ma läksin küll kohe etendusi vaatama, et saaks selle lühikese aja jooksul mingisugusegi pildi Soome tudengiteatrist. Pilt on selgem ja tuttavlik. Täpsemalt kirjutan teatriblogis. Päeva lõpus hotellis voodikoht kindlustatud ja ühe tüübiga, kes eesti keelt mõikas (Tartuski elanud-töötanud) juttu aetud, suundusime lõppeks väga lustliku seltskonnaga festivalipeole. Võrrelda ei taha, aga teen seda siiski – meie TTPl on ägedamad peod! See-eest seltskond on ikka niivõrd sarnane ja kavereid esitanud kahe mehe koosseis igati väärt muusikaline väärtus omaette. Rääkisin nii paljude inimestega, kellest pooled olid Jyvä inimesed. Hääd meelt tegi teadmine, et nad kõik mu “Tuonpuoli” arvamust lugenud olid ja see neile meeldis. Veel sai üht koma teist tulevikust ja üleüldiselt tudengiteatrist räägitud Jaakko ja Pekka ning peakorraldaja Päiviga. Ideedepungakesi ja muud vajalikku kõrva taha pandud, naasin hotelli, kus veel mitme tunni jooksul sai koridoris igasuguseid normaalseid ja veidraid asju tehtud!
Hommikul suundusin veel viimasele etendusele, pärast mida istusin rongile, et end viis tundi hiljem ja ühe bangladoorlase võrra rikkamana Tampere lörtsivihmas kõigepealt vale teatri juurde jalutada, aga lõpuks ikka oma viljandi tüüpide Karamazovile jõuda. Ai, muhedust ja küllastavat energiat. Igati vajalik õhtu ja öö, et need viimased kolm päeva veel siin veeta!
Täna jõudsin läbi kestva lörtsi tagasi koju, et läbisegi soome ja eesti muusikat kuulata, viimast korda poes käia, kõige tulisemas saunas käia ja nüüd mõelda, et oh oh oh, elu on ilus! 
Hetkelugu: Anna Puu – Melankolian riemut
